2011-nda aasta juulikuu lasteajakirjas “Täheke“ kirjutab sellest lastekirjanik proua Aino Pervik:
Sipsiku sündi nägin ma pealt. Nüüd siis juba viiskümmend aastat tagasi istus Eno Raud minu väikeses toas ja ütles, et tahab kirjutada juttu pisikesest tüdrukust ja tema nukust. Nukk võiks olla tüdruku venna tehtud. Ja ta võttiski paberi ja pliiatsi ning hakkas kirjutama.Tüdruku nimeks sai Anu. Anu vend sai nimeks Mart.
Sipsiku nime otsimine võttis veidi rohkem aega, kuid muidugi ei saanudki Mardi tehtud kaltsunukule panna muud nime kui Sipsik. Päriselt tähendab Sipsik põngerjat või jõmpsikat, ja kui mõnes kodus nimetatakse kedagi Sipsikuks, siis väike armas jõmpsikas ta ilmselt ka on. Ja kui ehk ei olegi väike, siis armas igatahes.
Jutt sai valmis, ja jutt sai viidud „Tähekese” toimetusse. „Tähekeses” see jutt ilmuski.
Aga varsti kirjutas Eno veel mitu Sipsiku juttu juurde, nii et kokku sai terve raamatutäis lugusid. Muidugi oli Sipsikule vaja ka oma nägu ja kuju. Jutus on küll öeldud, missugune Sipsik välja näeb, kuid pilti temast ju ikkagi veel ei olnud. Pildi tegemist nägin samuti pealt. „Sipsiku” piltide autor on Edgar Valter.
Sipsikust valmis Edgar Valteril lausa paarkümmend erinevat varianti. Üks tuli neist välja valida. Ega see kerge ei olnud, kõik olid armsad ja naljakad. Aga lõpuks olime üksmeelselt selle Sipsiku poolt, keda kõik praegu Sipsikuna tunnevadki. See oli just see õige Sipsik: triibulises riides kaltsunukk, lõngast juuksed peas ja väga armas nägu ees. Ega praegu ei oskakski mõnda teist Sipsikut ette kujutada.
Nii nägi välja 1961 aastal Edgar Valteri poolt joonistatud esimene Sipsik, mis valiti välja ligi 20 erineva seast.